Taga paistab ilmselt samal ajal istutatud sabiina kadakas, mis on toodud vanaema aiast. Pinkidel on võimalik hommikupäikeses kohvi juua. Päeval sinna nurka enam päike ei paista.
Selline nägi välja maja põhjakülg eelmisel suvel, sügisel pandi teele kivisillutis, mis kuiva jala seisukohalt on suurepärane, kuid nüüd tuleb tõsta ka natuke ümbritsevat pinnast ja see on juba suurem töö. Hostade poolne äär on juba tehtud, aga see teine äär vajab veel natuke mõtlemist.
Sordinimedega taimed on mind küll alati huvitanud, aga läheduses arvestatavate aiaäride puudumisel on suurem osa taimi saadud sugulastelt ja sõpradelt. Väga palju taimi on saadud vanaemadelt. Ma üldjuhul tean, mis liiki nad on, kuid sortidest ei saa üldiselt rääkida. Aktiivsemalt taimede ostmisega hakkasingi tegelema üleelmisel aastal, kui teadvustasin lõpuks kui rikkalik on taimede maailm. Ruumi on nii palju kui hooldada jõuab ja veel rohkemgi. Ainuke probleem on see, et iluaed paraku eriliselt majanduslikult kasumlik ei ole ning ilutaimedega üldiselt ahju ka ei küta, seega on aias väga palju meestele meelepäraseid objekte ja ehitisi ning nende vähele jäävad siis minu kallid "ilusad elemendid". Aga ma liigun visalt selles suunas, et põõsastega ja muude taimedega varjata neid objekte teatud vaadetes ja seega luua natuke terviklikum üldmulje.
Bioloogia õppimisega sai mulle rohkem tuntuks kohalik taimestik ning seetõttu võib peenardes ja mujal aias leida keskmiselt rohkem umbrohtu, mida ma lihtsalt ei raatsi likvideerida. Tegelikult hakkas mul peas küpsema mõte, et peaks kusagile tekitama ka sellise ala, kus võiks kasvatada kodumaiseid kõrrelisi. Keraheingi moodustab väga ilusa puhma, rebasesabadest ja tarnadest rääkimata.
Ühesõnaga mõtteid on palju ja enamus neist täiesti hullumeelsed, eriti arvestades töömahtu ning unistuseks oleks kunagi väikese taimeäriga algust teha. See on küll kindel, et hetkel pole läheduses ka eriti konkurente... kahjuks või õnneks. Nii nüüd läksingi juba kaugele unistustesse, aga mõtlema peabki suurelt.
See paistab olema üks rõõmus aed, millel ju juba praegu päris sisukas lugu jutustada. Tore, et alles on ka "eelajaloo" tunnistajaid nagu see uhke aktiniidia ukse kõrval. Aia tulevik saab kindlasti põnev olema. Kujutan juba ette kõrreliste aia külastajate imestust, et kas tõesti kõik need huvitavad puhmad on oma kodumaa loodusest pärit. Jõudu ja tegutsemislusti oma unistuste täideviimiseks.
ReplyDeleteKas tead, et ma olen u 25 aastat tagasi näinud sellist kõrreliste peenart Aasperes, kus V.Nagelil oli tol ajal üks meie ilusamaid aedu. Tal olid seal väga huvitavalt grupeeritud kodumaised koos tol korral kättesaadavate sortidega (nt. kõikvõimalikud aruheinaliigid ja sordid), see oli nii täiuslik kogu, mida polnud ka BA-des. Ja kogu see suur ja uhke istutusala oli kaetud peene killustikuga, et nad külvamisel ei läheks omavahel segi. Sealses aias oli veel muudki huvitavat, aga see kõrreliste osa on mul veel praegu silme ees ja meie timutile polnudki seal vastast:)
ReplyDeleteAga Su aial on ju täitsa lugu olemas kui seal nii vanad taimed kasvavad. Ega see ei loe, et erinevatel perioodidel on mõnes osas vaja rohkem toimetada või miskit ümber teha.
Oh seda aeda oleks tahtnud näha. Ma just mõtlesingi erinevatele võimalustele, kas peenart katta ka või mitte ja kui siis millega. Eriti meeldib mulle mõte, et siis saab ka kõrrelisest üldse parema ülevaate. Herbaariumisse sai ikka lihtsasti määratavaid eksempalre kogutud.
ReplyDeleteEks see ole muidugi õige, et aial on oma ajalugu juba täiesti olemas, see lihtsalt areneb pidevalt edasi. Head soovid võtan alati rõõmuga vastu :)
Rõõm näha, et meie blogijate read aina kasvavad. Tore on lugeda ja pildilt näha, mis teised teevad. See kõrreliste mõte on küll väga põnev. Aga kui juba kord on blogis oma toimetusi kajastama hakatud, siis on ka teistel asjahuvilistel võimalus neid jälgida ja kaasa elada.
ReplyDeleteJõudu ja jaksu!
Ootan uusi postitusi. Tore ikka vaadata kuidas aed arenema hakkab.
ReplyDeleteTänased võtted ju väga head!