Roosid on praegu võrratud. Natuke on lehetäisid ja mõnda roosi kimbutab ka tahmlaiksus, aga ei midagi hullu. Ülemisel pildil on minu väike roosipeenar, mis on äärmiselt kirju. Võimalik, et kunagi grupeerin nad värvide järgi ümber, või itutan sinna midagi vahele, aga praegu naudin ma iga õit, mis sel kirjul seltskonnal on :).

'Grand Mogul' tõeliselt suure õiega.

'Rhapsody in Blue', õied ise on üsna lühiaelised, kuid neid on palju. Mulle meeldib juba seetõttu, et tundub üsna vähese hooldustarbega olevat.

Tundmatu roniroos. Väikeste sügavroosade õitega, mida on vist võimatu õige värviga pildistada. Tundub ka päris vastupidav olevat. Õied on madalal seetõttu, et sügisel jäid oksad maha panutamata.

 'Apricola'

 Poola 'Rumba' 

'Morden Centennial'
 Lilled on sel aastal kõik põnevad, roose on ka tegelikult mõni veel. Uskumatu, kui palju suuremad ja ilusamad on eelmisel aastal soetatud või külvatud taimed. Aga eks järgmine kord jälle lillejuttu, siis ehk ka oma peenraprojektidest pikemalt, mis on tehtud ja mis teoksil. 

Ma kohe tundsin, et keegi jäi veel puudu! Poole silmaga vaatasin jalgpalli ja uni oli ka suur, aga see iiris ma arvan, et ei pahanda. Vanaema aiast on ta pärit ning väga võimsa kasvu ja õitsemisega igal aastal.

Kunagi oli vist Kodukauniks foorumis ka arutelu, mis nime se iiris kanda võiks, aga pole aega otsida.

  Roosa neitsikummel 'Robinson's Red' hommikukastes.

Nii ja siin ta siis lõpiks on. 'Yes'. Pilt ei ole väga õnnestunud. Tahtin hommikul pildistada, aga kui ma iiristeni jõudsin sai fotokal aku tühjaks. Siis tegin pildi paar tundi hiljem ja mida ma nägin!! Mingi must mardikas sõi minu kauaoodatud iirist! Kukutas ennast minu puudutuse järel maha ja läinud ta oligi, aga no mida!! See eest õhtuks oli veel kaks õit lahti tulnud ja iiris veel ilusam kui hommikul. Õrn ja habras, natuke sidruni lõhna meenutab

Iirised

Minu tagasihoidlik, aga armas iiriste kogukond. Olen juba pikemat aega oodanud kuniks kõik õitsema hakkavad, et siis neid koos presenteerida. Siiski ei ole avanenud minu jaoks selle aasta kõige põnevam iiris 'Yes', tahaks juba näha, kas nimi vastab õiele. Ostetud sai hollandi väikepakis siis, kui Tallinnasse kooli läksin ja millegi pärast otsusas ta alles nüüd õitsema hakata, lehvikuid kasvatas muidu kenasti. Ehk siis ootas peaaegu 4 (!) aastat. No homme peaks ikka see päev olema, kaua ma neid nuppe vaatan. Seniks siis need kes õitsevad.

Nagu ma Iirisesõbra blogis nägin, peaks see olema sidrunkollane iiris. 

Üks neist kahest võiks olla 'Cardinal' aga päris kindel ei ole. Parempoolne iiris päris nii sinine päriselt pole.

'Wabash'

Varane madal sinine, mille nime pole kusagil kohanud.

Iris variegata

Lõpetuseks kõrreliselehine iiris, mis paljuneb päris hästi. Kuigi õied on puhmiku sees peidus, siis armsad on nad küll ja ka kimpudesse sobivad hästi. Üks sinine nö tavaline iiris on mul veel, aga selle pilt jäi fotokasse. Samuti sai sel aastal uusi iiriseid muretsetud, nii prantslasi kui ka Türilt, aga ootan õisi enne hõiskamist. Oluline, et ikka ilusti kasvama hakkaksid.

Nüüd on see siis käes

Nüüd õhtul saabusin ma selle õppeaasta viimaselt "kooliürituselt" milleks oli õuesõppe õppimine Sagadis ja osa ajast olime ka õppejõu juures. Ja nüüd siis asja iva. MILLISED KUUSED!!! Hariliku kuuse kollasevõrselise vormi pean ma omale kohe saama ja siis oli seal üks hästi pisikese okastega kuusk, mille nime ma muidugi unustasin, aga kui ma seda jälle näen, siis kohe tunnen ära ka :D. Kui varem köitsid mu tähelepanu peamiselt keskmise- ja kõrgekasvulised püsililled, siis nüüd on need puud mu ära teinud. See väikeste käbidega ameerika lehis ja kollane mänd ja ... ja .... ja... oehh. Nüüd siis tuleb võtta plaani ikka see pargi tegemine. Ma teadsin tegelikult juba varem, et mulle puud ikka meeldivad, aga ma suutsin ennast siiani veel tagasi hoida.
Samas võin ma õnnelik olla, et eelmisel suvel lõuna eestis ühel haljasalal olnud manžuuria pähklipuu alt minuga kaasa tulnud pojake elas talve ilusti üle ja külvatud robiiniad ka, nii et algus on tehtud. Rääkimata muidugi sellest, et ma elan metsa sees. Eriti hästi paistavad ennast siin tundvat vahtrad, tammedele paistab ka sobivat. Endale meeldetuletuseks ka veel see, et lootust oleks siis neid puid lõpuks ka üsna suurtena näha, nii, et tuleb hoolega planeerida.

Ja minu jõhvikad on ka juurdunud, talve üle elanud ning mõned hakkavad isegi õitsema! Oi ma olin õnnelik, kui ma seda nägin. Minu "eriti põhjalikult valitud tõugu" jõhvikad, kui nad veel marju ka peaksid kandma, siis esimest nähes vist küll minestan ära sinna peenra äärde. Kui aeda vaadata ja see enda sisse lasta, siis ikka õnne voolab uksest ja aknast. Olgu see muu elu kuidas on, aga aed on õnn.

Mai

Nüüd olen ma ajast korralikult maha jäänud. Aga eks ma vaikselt üritan kevadele järgi jõuda. Esimest kägu kuulsin 28.aprillil ja pääsukesed jõudsid 30 aprillil. Viimane lumi sulas kuuri varjus umbes samal ajal. Roosid on talve kõik ilusti üle elanud. 'Apricola' otsustas seda lausa roheliste lehtedega teha, alles nüüd tõmbusid pruuniks. Ma nägin kurja vaeva, et neid põõsa küljest kätte saada, kindaid ka parjasti ei olnud ja lõpuks andsingi alla. Ega roos omale ilmaasjata okkaid kasvata. Päris lumega pilte enam ei kipu kuidagi siia üles panema, aga seda pean küll ütlema, et tiigil oli sel aastal paksem jää. Palju konnasid oli hukkunud, kuid mõni seal ikka veel elutseb ja tähnikvesilikke on ka päris mitu (ilmselt rohkem, aga ma olen korraga ainult kahte näinud).

Kevadine suurvesi oli ka sel aastal kõrgem, kui eelmisel aastal. Siis sai tiigile tehtud ühte äärde kividest kallas, siis nüüd oli viimane kivirida veeall. Õnneks kive vesi alanedes paigast ei nihutanud.

Tiigi ääres on tõeline käopäkkade paradiis, neid on seal ikka kümnete kaupa.

Siin on häguselt küll, aga siiski näha minu jõhvikapeenar. Selleks on paremal asuv kivihunnik, tegelikult küll kividega ümbritsetud vana veepaak, millest juba kunagi juttu oli. Kui ma seda pilti nüüd vaatan siis tunduvad need kivid kuidagi rahutud. Aga jõhvikapeenra ümbrusest saan ma neid ilmselt veel ümber laduda ja suurem kiviaed pole ka tegelikult valmis. See, kas jõhvikad talve üle elasid ja juurdusid, näeb vist hiljem. Praegu ei toimu seal suurt midagi, ainult meeletul hulgal mesilasi käib turba peal joomas ning arusaadaval põhjusel ei ole ma käinud neid taimekesi väga lähedalt vaatamas.

Maja juures oli vana ürdi-, maasika-, kurgipeenar, mis oli kergelt öeldes umbe kasvanud. Sinna tulevad neli kasti. Lisaks pildil olevale on veel üks kast valmis, aga see on veel värvimata ja ei jõudnud pilti ka teha, enne tuli järjekordne Tallinnasse sõit. Selles, mis valmis, hakkavad elutsema kurgid. Teise, mis poolik, plaanin teha omale külvi/titepeenra. Kolmandasse, mis plaanis tulevad maitsetaimed ja ega see neljas ka tühjaks ei jää. Kasti põhjas on sügisel kanalast väljaroogitud põhud, mis peaksid olema hästi väetatud ning peal turvas ja muld. Teise kasti põhjas on oksarägu ja lehed. Mõtlesin pikalt, kas värvida kast punaseks, nagu kõrvalhooned või mustaks (need värvid olid kodus olemas). Siis mõtlesin, et must soojeneb vast paremini ja on eks natuke huvitavam ka. Pildl tundub must küll võrdlemisi masendav, kuid tegelikult rohelises ümbruses ja päikesepaistes see nii pole.

Siis sai veel tehtud uuenduskuur maja põhjaküljes olevale peenrale. Praegu pole vanadele piltidele ligipääsu, et võrdluseks varasemat pilti lisada. Igatahes on maja ümbruses kõik rajatised paekivist. Kunagi kui maja ehitati ja ümbrust korrastati oli isa sinna traktoriga kooraliku paemüüri teinud, mille kõrvale oli tehtud peenralaiendus ning järgmine äär oli juba maakividest. Maakividest peenraääris hakkas juba eelmisel suvel laiali vajuma ja nii saigi kivid ja seal peenravahes olevad astilbed viidud tiigiäärde.

Muld sai pandud sügisel laotud kivisillutise äärde, mis oli murupinnast natuke kõrgemal. Koera taga olev kivimüür sai edasi tõstetud ning seal enne olnud tuhkpuu põõsad mujale istutatud. Sellega sai juurde tekitatud tühi peenrajupp, kuhu juba ka paar uut elanikku tekkinud, kuid nendest saan lähemalt rääkida siis, kui koju lähen ja nimed kaustikust järgi vaatan. Peab omale ikka arvutisse mingi andmebaasi looma. Ka teerajast eespool oli enne paekivist müürijupp, aga see oli juba nii lagunenud, et otsustasime selle üldse likvideerida. Ja kui keegi mõtleb, miks need toikad seal püsti on, siis need on koera pärast. Mitte taksi vaid ühe suurema looma, kellele lillepeenras magamine ja sealt läbi jalutamine aegajalt kombeks on. Teab küll, et ei tohi, aga ega see teda veel ei takista. Suvel, kui taimed suured on siis on neid vähemalt hea toigaste külge kinni siduda (eriti pojenge).

Lõpetuseks üks pilt metsas asuvast "purskaevust". Vahel on seal vee surve suurem ning vastavalt purskaev ka võimsam. Ei teagi, kuidas seda täpselt nimetatakse, aga sealt tuleb kaevanduse vesi maapeale. Eks rääkida ja näidta oleks ühtteist veel, aga peab hakkama homseks arvestuseks õppima. Nüüd vast enam nii suurt postituste vahet sisse ei tule. Ained hakkavad vaikselt ära lõppema. Veel viimased nädalad vaja pingutada :).
Veel tuletan omale ikka meelde, kui hea mees mul on, kes on nõus, mulle üle jõu käivaid ideid aias korda viima ning toob mu maa peale tagasi, kui need ideed pea võimatud täita on :). Mitu pead on ikka mitu pead.

Kevad täies hoos

Kiire, kiire, kiire on.. aga tahaks hoopis külvata ja pikeerida.. ning lihtsalt vaadata, kuidas iga päevaga need taimekesed arenevad ja kasvavad. Kuna ma eriti palju paraku kodus olla ei saa, olen püsikute ja suvelillede külvid edasilükanud. Sellel nädalavahetusel külvan, istutusaega just pole, aga minu jaoks ongi olulisem see, kuidas ma ennast tunnen. Vahel lihtsalt tuleb tohutu vajadus peale näpud mulda pista. Nädalavahetusel riisusin õunapuude alused puhtaks ja koristasin suurema sodi peenardelt, aga sügisene rohimata jätmine on ikka väga selgelt näha, kõik on neid kirikakraid täis! Aga eks jõuab nendeni ka varsti. Sinna krookuste juurde on kavas mõni huvitav põõsas istutada, algselt mõtlesin sinna ümber tõsta siberi kontpuu 'Elegantissima', kuid nüüd mõtlen, et äkki võiks seal hoopis mõni põõsasroos olla. Pilt ei ütle koha kohta küll midagi, aga seal on hästi paljunevad krookused:D, millest paarile koer just enne pildistamis peale astus. Pean häbiga tunnistama, et lasin endale mitte omaselt ühe üsna halva sõna lendu.
Minu suureks rõõmuks elas talve üle eelmisel kevadel Hortesest ostetud lavendlike. Eestis kasvatatud, algne päritolu juba meelesti läinud kahjuks. Eelmisel kevadel külvatud robiiniad tunduvad ka ikka elavate kirjas olevat, vist, ega neil teab mis punagsid näha pole, aga ma loodan, et see ongi nende eripära. Vars tundub küll täiesti elus olevat.
Lumi sulab meil seal kirdenurgas aeglasemalt kui mujal. Samas tänavu tuleb vist ainult õnne tänada, sest muidu oleks veel raskem ennast Tallinnasse kooli sättida. Reedel, kui koju jõudsin oli võrratu ilm. Käisin lihtsalt väljas ringi ja nautisin! Linnas on praegu päris korralikud tolmuiilid. Tuul tuleb, siis silmad, suu ja juuksed kõik prahti täis.. Arvatavasti kui nüüd koju lähen on pilt juba hoopis teistsugune :).
Kodus on meil veel ühed väikesed tegelased, keda ema 2 aastase õepoja eest lõpuks voodi alla peitis. Kiisukesed ise ei osanudki eriti karta, aga kassimamma tundub tasemel olevat poegade eest hoolitsemisel. Pojukesi on kolm ja loodetavasti õnnestub vähemalt kahele neist uus kodu ka leida. Soovi on õnneks avaldatud juba:).

Mure iiristega

Sellise ilusa kevadise ilmaga ei oleks justkui ühti muret. Mesilased sumistavad hoolega ümber tarude ja natuke kaugemal ka, kärbseid on ka päikesepoolsetel majaseintel ja muidugi toas. Esimene kirikakra õis lume alt välja sulanud ja minu jaoks kevadekuulutajana on musträstas kohale jõudnud. Meil nad ei talvitu. Vaevalt ta nüüd päris lõunast tuli, võimalik, et mõnest asustatud punktist.
Koolitööde mure on ka hetkeks natuke väiksem. Ja siis tuli selline uudis, et minu Cayeuxist tellitud iirised on kohal! Pidid ju alles juulis tulema! Nad pole hetkel veel päris minu juures, kuna sai kahasse tellitud, kuid järgmisel nädalal peaksin kätte saama. Mida ma nendega nüüd peale hakkan? Kuna nad ei ole veel kasvamise märke ilmutanud, siis äkki peaks nad kergelt niiskesse turbasse panema ja daaliate juurde keldrisse viima. Päris magavaid taimekesi ei tahaks just leotama ka hakata. Või siiski ja panna mõnda tõsisemasse mulda ja potti? Nüüd kuluks küll hüva nõu ära :).

Leidsin hetke siia kirjutada :)

Minu sellekevadine seemnemajandus jääb kahjuks ilmselt natuke unarusse. No lihtsalt ei ole aega. Üks koolitöö ajab teist taga ja kui on natuke vaba aega siis pool sellest läheb puhkamiseks ja teine pool vajalikeks tegevusteks. Puhkamise poole sees külvasin ma nüüd siis juba üleeelmisel pühapäeval (??? nii palju aega juba möödas) paprikaid. Homme kui koju lähen, siis saan teada kas keegi tärganud ka on. Seekord külvasin seemned kasvuhoonest võetud mulda, kuna polnud sel hetkel erilist võimalust poodi minna. Ära ei desinfitseerinud ja nüüd ma siis mõtlen, mis mu katsetusest saab. Umbrohtu oli seal küll tärhanud kui ma viimati nägin, õigupoolest võib seal mullas olla ka salati, rukola ja tomati seemneid (meil on neid kasvuhoones igal aastal tärganud ja üldises paigutuses suurt segadust tekitanud). Loodetavasti saab ikka korralikud paprika taimed. Kui näen, mis seis nendega on, siis kirjutan paprikatest pikemalt ka.

Täiesti juhuslikult jäi mul sellel nädalal üks loeng ära ja avanes võimalus külastada hansaplanti. Sealt muidugi tulid iseseisvalt kaasa õlikõrvisa 'Herakles' ja muskuskõrvitsa 'Waltham Butternut' seemned. Eelmisel aastal sai nn spagetikõrvitsat kasvatatud, päris huvitav oli. Panen tänavu ka paar seemet mulda. Sellele on hea täidis sisse panna ja siis ahju. Sai proovitud seda ka spagettideks keeta ja siis munaga pannil veel üle praetud. Vürtsisema kastmega ka täiesti söödav. Kuna tegemist oli katsetusega, siis ilmselt on kasutusvõimalustes arenemisruumi.

No ja siis jäid poest veel näppu sidrunmonarda, valge siilkübara, vereva helmikpöörise ja jaapani ohaka seemned. Suvikute vastu liigset huvi ei tundnud. Pole mul õieti kohta püsikutegi jaoks ja amplimajandust on ka viimasel ajal saanud vähendada. Põuased suved on teinud omatöö.

Põhiline on, aga see, et kuna perekonnas oli nõudlus, siis sai soetatud ka suhkrulehe seemned Stevia rebaudiana, idanevus pidavat tal teatavasti vilets olema. Loodetavasti õnnestub hoolimata hetkel valitsevast meeletust ajapuudusest ikka mõni taim kasvama poputada:)

Selleks, et postitus päris ilma piltideta ei jääks lisan siia oma suvise üllatuse. Minu teada oli mul aias ainult traditsioonilist värvi kirjusid liiliaid Lilium martagon, aga üks põõsas, mis esimest korda õitses oli hoopis selline. Sellised üllatused teevad alati tuju heaks :) teretulemast aeda kirju liilia puhasvalgete õitega teisend (L. m. var. album).

Aiast ja natuke endast

Minul paraku ei ole veel võimalik jutustada aia lugu, kuna see on alles täies hoos käimas. Kuigi nii mõndagi on aja jooksul muutunud on aed ikka veel üsna noor. Üks vanematest elanikest meie aias on südajalehine aktiniidia. Peakski ema käest küsima, kas see istutati kohe kui maja valmis või mõned aastad hiljem. Mina olin siis alles 5 aastane. Võimalik, et neil kahel taimel on varsti tulemas kahekümnes juubel meie aias kasvamist. Igatahes vilju kannab emataim väga rikkalikult. Taga paistab ilmselt samal ajal istutatud sabiina kadakas, mis on toodud vanaema aiast. Pinkidel on võimalik hommikupäikeses kohvi juua. Päeval sinna nurka enam päike ei paista.

Selline nägi välja maja põhjakülg eelmisel suvel, sügisel pandi teele kivisillutis, mis kuiva jala seisukohalt on suurepärane, kuid nüüd tuleb tõsta ka natuke ümbritsevat pinnast ja see on juba suurem töö. Hostade poolne äär on juba tehtud, aga see teine äär vajab veel natuke mõtlemist.

Sordinimedega taimed on mind küll alati huvitanud, aga läheduses arvestatavate aiaäride puudumisel on suurem osa taimi saadud sugulastelt ja sõpradelt. Väga palju taimi on saadud vanaemadelt. Ma üldjuhul tean, mis liiki nad on, kuid sortidest ei saa üldiselt rääkida. Aktiivsemalt taimede ostmisega hakkasingi tegelema üleelmisel aastal, kui teadvustasin lõpuks kui rikkalik on taimede maailm. Ruumi on nii palju kui hooldada jõuab ja veel rohkemgi. Ainuke probleem on see, et iluaed paraku eriliselt majanduslikult kasumlik ei ole ning ilutaimedega üldiselt ahju ka ei küta, seega on aias väga palju meestele meelepäraseid objekte ja ehitisi ning nende vähele jäävad siis minu kallid "ilusad elemendid". Aga ma liigun visalt selles suunas, et põõsastega ja muude taimedega varjata neid objekte teatud vaadetes ja seega luua natuke terviklikum üldmulje.

Bioloogia õppimisega sai mulle rohkem tuntuks kohalik taimestik ning seetõttu võib peenardes ja mujal aias leida keskmiselt rohkem umbrohtu, mida ma lihtsalt ei raatsi likvideerida. Tegelikult hakkas mul peas küpsema mõte, et peaks kusagile tekitama ka sellise ala, kus võiks kasvatada kodumaiseid kõrrelisi. Keraheingi moodustab väga ilusa puhma, rebasesabadest ja tarnadest rääkimata.

Ühesõnaga mõtteid on palju ja enamus neist täiesti hullumeelsed, eriti arvestades töömahtu ning unistuseks oleks kunagi väikese taimeäriga algust teha. See on küll kindel, et hetkel pole läheduses ka eriti konkurente... kahjuks või õnneks. Nii nüüd läksingi juba kaugele unistustesse, aga mõtlema peabki suurelt.

Taaskasutus

See pilt on tehtud ilmselt juuni alguses, täpselt ei hakka järele kontrollima. Oluline on pildil see mitte eriti atraktiivne roosa pooleks lõigatud tünn üleval paremas nurgas. Eelmisel varakevadel tuli mulle pähe mõte, mis ei läinud enne kui see roosa asjandus koduõuel oli (nimelt oli sugulastel sellest lahti vaja saada ja ma siis mõtlesin taaskasutusele). Kui mulle nüüd ükspäev kodus jõhvikad silma jäid meenus see projekt, millega sai eelmisel aastal algust tehtud. Nimelt tegin/tegime me sellesse tünni jõhvikapeenra. Panime ta sooja ja päikesepaistelise koha peale, kuna seal oli olnud varem kivihunnik ja sellest maha jäänud songermaa, siis sai kaks mitte kõige meeldivama välimusega objekti loodetavasti kenamaks muuta. Pooliku tünni ümber sai pandud süvendamisest ülejäänud pinnas ja sinna peale siis kivid, mida on vaja kevadel veel juurde muretseda. Tünni sisse turvas, kastmise eest muretsesid taevased jõud ja taimekesed tõin ma sügisel marjulkäimise ajal soost. Üritasin valida võimalikult heade omadustega ja erinevaid taimekesi. Peamine oli, et oleks suur mari ja palju küljes. Erilist laastamistööd ma ka soos ei teinud kuna minu vajadused olid pakkumisega võrreldes ikka imeväikesed. Nüüd jääb ainult üle kevadet oodata, mis minu eksperimendist ka välja tuli. Kahjuks ei ole ma sellest arusaamatutel põhjustel ühtegi pilti teinud. Eks siis tuleb see viga parandada, kui võimalus tekib. Peenar on ka suhteliselt tiigi lähedal, seega kastmisega vast erilist probleemi ei tohiks tekkida, kuigi natuke mures ma olen, et see koht võib olla liiga soe ja päikeseline, loodetavasti ei pea hakkama seda tulevikus kolima.

Seemned

Sain oma ht.ee -st tellitud seemned kätte. Sellel aastal suvelilli tellima ei hakanud, kuna neid on eelmisest aastast piisavalt järgi ja peamiselt kasvatatavatelt tageetestelt võtan nagunii ise seemned.
Aga tellitud seemnetest, mis uskumatul kombel tulid mulle eile postkasti. Eelnevatel aastatel on alati teatis tulnud. Muidugi sel aastal on meil ka uus natuke suurem postkast, kuid see maksikiri oli ikkagi sinna kuidagi kägaras sisse surutud. Külmast ilmast ei hakka parem rääkimagi, seemned said postkastis veeta maksimaalselt 2 tundi, sest kui mina sinna linde vaadeldes jalutasin ei olnud seal veel midagi. Loodetavasti ei saanud nad külmakahjustust. Mis ma siis tellisin, ütleme nii, et aiamaakraami. Sel aastal on lootust juurikatele uus põld saada, vana pean tunnistama on juba osaliselt hõivanud tokkroosid, lupiinid ja saialillehordid, mis ennast ise külvavad.. ja tulbid, mis kuidagi lillepeenardesse enam kohta ei leidnud... ja ilmselt tuleb sinna kevadel selleks hooajaks panna ka jorjenid, mida on äkitselt väga palju saanud. Minu juurde tulid nad sugulaste juurest, kes kunagi olevat need saanud Kuremäe kloostrist. Kahjuks on nende mitmekesisus aastatega vähenenud, kuid jorjenid on mulle alati meeldinud ja sellise ootamatu õnne vastu pole ka midagi.
Kuigi tegelikult pidin ma oma seemnenimekirja siia üles panema, et sügisel oleks rohkem motivatsiooni tulemusi kommenteerida.



Kuna porgandiga läks eelmisel aastal viletsasti tellisin seekord kolm erinevat uut sorti. Pakke uurides avastasin et seemneid on nendes ikka väga erinev arv 200, 350 ja 900. Hind oli neil enamvähem sarnane, huvitav, kas ka idanevus. Äkki peaks veel ühe paki juurde muretsema, maad ju on vähemalt (khm) poolteist põldu ja seda ohtu, et keegi neid süüa ei taha ei tohiks ka olla. Kapsad tellisin kõik samas, mis eelmisel aastal, lihtsalt olid väga head, lisaks veel katsetamiseks punane peakapsas. Põõsasuba Prelude tõestas ennast ka juba eelmisel aastal kui ühest oakesest tuli põõsas, mis oli paksult kaunu täis ja neid põõsakesi oli ka üsna hea kogus. Kaalikas pole küll midagi erilist, aga vähemal ei teki neid nn traate juurikasse ja see oli juba piisavalt suur põhjus uuesti tellimiseks.

Tellisin tegelikult mõni aeg tagasi seemnemaailmast ka seemneid, sealt ainult püsikuid, aga nendest räägin siis kui on juba midagi rääkida. Vaatame, kuidas esimene katsetus külmtöötluse alal õnnestub... ja kui ei õnnestu siis ehk õnnestub järgmine kevad :).

Seemned

Kui nüüd täesti aus olla, siis ostsin ma kevadeks esimesed seemned juba sügisel. Rääkimata nendest, mida ma ise korjasin. Kuna ma teen iga aasta oma seemnevarudest nimekirja, et teaks häid sorte uuesti muretseda ja mitte nii head uute vastu vahetada. Peamiselt koosnevad mu seemnevarud juur- ja köögiviljadest ning maitsetaimedest. Nimekiri on küll kaustas, aga kuna nüüd on mul ju blogi, siis miks-mitte seda dubleerida. See ehk motiveerib mind pärast ka tulemusi rohkem kirjutama. Need märkmed ei ole nüüd küll mingiks reklaamiks vaid lihtsalt minu kogemus, teistsugustes tingimustes võivad tulemused ilmselt teised olla.

Eelmisel aastal oli meil väga hea kapsa-aasta, eriti ilusad olid lillkapsad 'Goodman', suured pead ja ei kasvanud välja. Varajane peakapsas 'Parel' oli hea selle poolest, et pead ei valminud kõik päris üheaegselt ning ei hakanud kohe valmides lõhki kasvama. Säilituskapsas 'Lennox' on siiani keldris ilus roheline ja värske. Üles on nad võetud koos juurtega ja on lihtsalt riiulitele pandud. Hapendamise kapsal 'Krautman' olid ka ilusad pead, mis saidki hapukapsaks tehtud. Ainus, mis pettumuse valmistas oli brokkoli, mis küll kandis aga õisikud olid pisikesed ja venisid kiiresti välja. Esimest aasat sai katsetatud ka lehtpeeti. Ütleks, et ei midagi erilist, kohe kui sai hakata tarvitama tavalist peeti ei tahtnud lehtpeeti enam keegi, kanadele see-eest maitses. Samas tegin lehtpeedi lehtedega nn "kapsarulle" ja nende välimus jäi küll väga tore ja ka maitse oli hea. Kui ma nüüd meenutama hakkan, siis sai lehtpeeti äkki ka supi jaoks sügavkülma pandud. Peab uurima, äkki saab midagi head valmistada.
Veel mainin ära porrulaugu 'Musselburgh' nii ilusaid porrusid pole meil enne olnud.

Eelmisel aasatal oli suvikutest heaks üllatuseks tokkroos 'Showgirls'. Tegemist on üheaastaste taimedega, nad on madalamad kui mitmeaastased tokkroosid ja kui kesksuvel õitsema hakkavad, siis sügiseni välja, segupakis oli ka väga armas värvivalik, neid külvan kindlasti ka sel kevadel.

Nüüd siis uute juurde.

Esiteks püsik tähkjas liatris Liatris spicata, mis mul kunagi aias oli, aga viletsa koha tõttu kadus, nüüd siis katsetan uuesti, pakis on lillade ja valgete segu.
Päevalille 'Teddy Bear' muretses tädi, samuti andis ta mulle ka hetkel kõige huvitavamad läikiva peiulille Tagetes lucida seemned 'Hot Mexican'. Lisan siia ka seemnepaki info juhuks, kui see mul peale külvamist ära peaks kaduma (seda juhtub kahjuks üsna tihti, kuna panen tühjad/lahtised pakid tavaliselt taskusse ja siis nad kukuvad sealt ülerahvastatuse tõttu välja või vajuvad lihtsalt unustusse...). Maitsetaim, lisatakse toitudele aromaatse saksa estragoni asemel. Kuivatatud lehti ja õisi kasutatakse teeks (see on küll põnev). Ettekülv aprilli algul 0,5 cm sügavusele, istutus 15x20 cm kasvukohale mai lõpus - juunis. Kõrgus 30-40 cm. Soodsates tingimustes võib talvituda. Seemneid ca 250 taimele.
Hetkel siis viimasena daalia 'Redskin' mix. Need seemned ostsin tumeda lehestiku tõttu ja mulle lihtsalt meeldivad daaliad. Ainuke probleem on see, et mul oleks vaja ühte uut... mitut uut peenart.