Ma kohe tundsin, et keegi jäi veel puudu! Poole silmaga vaatasin jalgpalli ja uni oli ka suur, aga see iiris ma arvan, et ei pahanda. Vanaema aiast on ta pärit ning väga võimsa kasvu ja õitsemisega igal aastal.

Kunagi oli vist Kodukauniks foorumis ka arutelu, mis nime se iiris kanda võiks, aga pole aega otsida.

  Roosa neitsikummel 'Robinson's Red' hommikukastes.

Nii ja siin ta siis lõpiks on. 'Yes'. Pilt ei ole väga õnnestunud. Tahtin hommikul pildistada, aga kui ma iiristeni jõudsin sai fotokal aku tühjaks. Siis tegin pildi paar tundi hiljem ja mida ma nägin!! Mingi must mardikas sõi minu kauaoodatud iirist! Kukutas ennast minu puudutuse järel maha ja läinud ta oligi, aga no mida!! See eest õhtuks oli veel kaks õit lahti tulnud ja iiris veel ilusam kui hommikul. Õrn ja habras, natuke sidruni lõhna meenutab

Iirised

Minu tagasihoidlik, aga armas iiriste kogukond. Olen juba pikemat aega oodanud kuniks kõik õitsema hakkavad, et siis neid koos presenteerida. Siiski ei ole avanenud minu jaoks selle aasta kõige põnevam iiris 'Yes', tahaks juba näha, kas nimi vastab õiele. Ostetud sai hollandi väikepakis siis, kui Tallinnasse kooli läksin ja millegi pärast otsusas ta alles nüüd õitsema hakata, lehvikuid kasvatas muidu kenasti. Ehk siis ootas peaaegu 4 (!) aastat. No homme peaks ikka see päev olema, kaua ma neid nuppe vaatan. Seniks siis need kes õitsevad.

Nagu ma Iirisesõbra blogis nägin, peaks see olema sidrunkollane iiris. 

Üks neist kahest võiks olla 'Cardinal' aga päris kindel ei ole. Parempoolne iiris päris nii sinine päriselt pole.

'Wabash'

Varane madal sinine, mille nime pole kusagil kohanud.

Iris variegata

Lõpetuseks kõrreliselehine iiris, mis paljuneb päris hästi. Kuigi õied on puhmiku sees peidus, siis armsad on nad küll ja ka kimpudesse sobivad hästi. Üks sinine nö tavaline iiris on mul veel, aga selle pilt jäi fotokasse. Samuti sai sel aastal uusi iiriseid muretsetud, nii prantslasi kui ka Türilt, aga ootan õisi enne hõiskamist. Oluline, et ikka ilusti kasvama hakkaksid.

Nüüd on see siis käes

Nüüd õhtul saabusin ma selle õppeaasta viimaselt "kooliürituselt" milleks oli õuesõppe õppimine Sagadis ja osa ajast olime ka õppejõu juures. Ja nüüd siis asja iva. MILLISED KUUSED!!! Hariliku kuuse kollasevõrselise vormi pean ma omale kohe saama ja siis oli seal üks hästi pisikese okastega kuusk, mille nime ma muidugi unustasin, aga kui ma seda jälle näen, siis kohe tunnen ära ka :D. Kui varem köitsid mu tähelepanu peamiselt keskmise- ja kõrgekasvulised püsililled, siis nüüd on need puud mu ära teinud. See väikeste käbidega ameerika lehis ja kollane mänd ja ... ja .... ja... oehh. Nüüd siis tuleb võtta plaani ikka see pargi tegemine. Ma teadsin tegelikult juba varem, et mulle puud ikka meeldivad, aga ma suutsin ennast siiani veel tagasi hoida.
Samas võin ma õnnelik olla, et eelmisel suvel lõuna eestis ühel haljasalal olnud manžuuria pähklipuu alt minuga kaasa tulnud pojake elas talve ilusti üle ja külvatud robiiniad ka, nii et algus on tehtud. Rääkimata muidugi sellest, et ma elan metsa sees. Eriti hästi paistavad ennast siin tundvat vahtrad, tammedele paistab ka sobivat. Endale meeldetuletuseks ka veel see, et lootust oleks siis neid puid lõpuks ka üsna suurtena näha, nii, et tuleb hoolega planeerida.

Ja minu jõhvikad on ka juurdunud, talve üle elanud ning mõned hakkavad isegi õitsema! Oi ma olin õnnelik, kui ma seda nägin. Minu "eriti põhjalikult valitud tõugu" jõhvikad, kui nad veel marju ka peaksid kandma, siis esimest nähes vist küll minestan ära sinna peenra äärde. Kui aeda vaadata ja see enda sisse lasta, siis ikka õnne voolab uksest ja aknast. Olgu see muu elu kuidas on, aga aed on õnn.