Nüüd on see siis käes

Nüüd õhtul saabusin ma selle õppeaasta viimaselt "kooliürituselt" milleks oli õuesõppe õppimine Sagadis ja osa ajast olime ka õppejõu juures. Ja nüüd siis asja iva. MILLISED KUUSED!!! Hariliku kuuse kollasevõrselise vormi pean ma omale kohe saama ja siis oli seal üks hästi pisikese okastega kuusk, mille nime ma muidugi unustasin, aga kui ma seda jälle näen, siis kohe tunnen ära ka :D. Kui varem köitsid mu tähelepanu peamiselt keskmise- ja kõrgekasvulised püsililled, siis nüüd on need puud mu ära teinud. See väikeste käbidega ameerika lehis ja kollane mänd ja ... ja .... ja... oehh. Nüüd siis tuleb võtta plaani ikka see pargi tegemine. Ma teadsin tegelikult juba varem, et mulle puud ikka meeldivad, aga ma suutsin ennast siiani veel tagasi hoida.
Samas võin ma õnnelik olla, et eelmisel suvel lõuna eestis ühel haljasalal olnud manžuuria pähklipuu alt minuga kaasa tulnud pojake elas talve ilusti üle ja külvatud robiiniad ka, nii et algus on tehtud. Rääkimata muidugi sellest, et ma elan metsa sees. Eriti hästi paistavad ennast siin tundvat vahtrad, tammedele paistab ka sobivat. Endale meeldetuletuseks ka veel see, et lootust oleks siis neid puid lõpuks ka üsna suurtena näha, nii, et tuleb hoolega planeerida.

Ja minu jõhvikad on ka juurdunud, talve üle elanud ning mõned hakkavad isegi õitsema! Oi ma olin õnnelik, kui ma seda nägin. Minu "eriti põhjalikult valitud tõugu" jõhvikad, kui nad veel marju ka peaksid kandma, siis esimest nähes vist küll minestan ära sinna peenra äärde. Kui aeda vaadata ja see enda sisse lasta, siis ikka õnne voolab uksest ja aknast. Olgu see muu elu kuidas on, aga aed on õnn.